Selle aasta kalmisturingi heaks ajendiks oli Hendrik Arro XXXXXXXXXX juubel! Nii me kogunesimegi 25. juulil Metsakalmistu parklasse 8-kesi, et OAS-65 poolt süüdata küünlad ja teha kummardus oma manalateele asunud mentoritele, õpetajatele, rühmakaaslastele.

Hendrik on väga sisuka ja värvika elulooga. 18-aastase noorukina öölendurina sõjatandrile sattununa, ajastu traagikat trotsinuna edukalt kooli- ja sporditeed jätkanuna, nõukogude vanglast eluga pääsenenuna jätkas ta teadlasena, meie mentorina, spordiorganisaatorina – alati silmapaistvana oma korrektsuses, põhjalikkuses, sisukuses, tulemuslikkuses.
Hendrikul oli alati millest huvitavat pajatada, ta suhtus oma kaaslastesse alati tähelepanu ja sõbralikkusega. Hendrik ei kurtnud kunagi raske saatuse üle, ta leidis ikka ja jälle üles humoorika ja positiivse iva igast olukorrast. Allolev lugu on pärit väga kriitilisest hetkest, olukorrast, kus tšehhis vangi sattununa tuli leida ellujäämiseks vajalik õlekõrs. Vestlevad kaks sõjatandri ja vanglaõudused läbi käinud meest, kolmveerand sajandit sõprust ja teineteisest lugupidamist seljataga.

Hendrik on sõjaseiklustest rääkides meenutanud nii mõnedki korrad seda saatuslikku momenti,
kus nad sõja lõpu eel tšehhide kätte vangi sattusid. Seisti rivis ja neid kamandati käskijatest mööduma paljastatud ülestõstetud käega. See tähendas elu lõppu nendele, kellel sattus kaenla alla veregrupp tätoveeritud olema - SS tunnus! Hendriku sõber, Alaküla Kaljo oli siis ootamatult esimesena rivist uljalt välja asttunud, vasaku käe asemel parem üleval. Võitluskaaslased olid hetkega trikist aru saanud ja Kaljo eeskujule järgnenud. Kõik osutusid SS-vabaks! Kui nende seas neid oligi. Nüüd, Hendriku juubelil, tutvustasin ma oma poistele ja teistelegi külalistele - näete, see ongi see legendaarne Kaljo! Kuulanud ära minu selgituse, oli Kaljo imestus suur - kuidas nii,
see oli ikka rohkem Enksi enda idee!!!
Kui Hendrik süvenes käsilolevasse tegemisse, siis ei lasknud ta ennast millelgi segada. Meenub selline seik meie ühisest tööajast, mina töömehena, Hendrik minu ülemusena. Üks leping oli küllalt raskes seisus, töötasin hilisõhtul selle kallal, Hendriku nõu ja otsust oli hädasi vaja. Läksin arvutisaali – järsku on Hendrik veel seal. Oligi. Seletasin talle probleemi ära ja jäin küsivalt ootama vastust. Ja ta vastas: „Start jookseb korralikult, aga finišit on vaja veel siluda!“ SIC! Lugeja ei saa ehk kohe aru, minule oli asi hetkega selge – nädalavahetusel on Orioni etapp, arvutiprogramm (ilmselt toona üks esimesi orienteerumisvõistlustel) peab tõrkumatult töötama, Hendrik oli jäägitult sellesse sukeldunud.

Hendriku mitmekülgsetest tegemistest kirjutab Eimar põhjalikumalt siin.