|
Ükskord ravis Tiit mu mossis päeva elevaks sellise looga Küll mureliku näoga, aga muidu täitsa kõbus vanamees tuleb uroloogi vastuvõtule. „No mis muret, papi? Oskar nimi. Ma ikka tohin sulle papi öelda, eks!“ „Tohid ikka pojakene, tohid küll! Me siin eidega oleme ärevil, mul läheb üks munakott aegajalt siniseks!“ „Kas praegu ka? No näita siia! Oi-oi, see on küll tõsine asi! Veremürgituse oht on väga suur!“ „Leeni, ae, vaata järgi, millal ma saaksin ühe kiireloomulise opi ette võtta?“, hüüab doktorihärra oma sekretärile. „Jaaa … ülehomme kell 10.30 on sul üks auk siin … aga ei, ülehomme on kolmapäev ja kolmapäeviti oled sa ikka majast ära käinud sel ajal …“ „Ei-ei Leeni, ma pole enam nii noor, ükskord võin vahele jätta ka, siin tegemist ikka väga akuutse juhtumiga!“ „No nii, Oskar, ülehomme varakult siia, söömata-joomata, teeme ära! Hea, et veel õigel ajal jaole saime!“ Opp tehtud, Oskar kosub jõudsalt, aga 2 kuu pärast piilub teine jälle arglikult dri kabineti ukse vahelt sisse. No mis muret, ma ju ütlin, et paranemine võib oma 2 kuud aega võtta. „Jaa, äralõigatuga ongi kõik korras, nohet kui varem kabistasin Maalit 2x nädalas, siis nüüd vaid 1x – tühja sellest nii väga, aga muret teeb see, et ka teine muna on juba teist päeva sinine ja järjest sinisemaks läheb!“ „No näita siia! Jaa, kuramuse assistent, ma ise olin pohmakas, ta pidi hoolitsema selle eest, et perifeeriasse kusagile vähi kombitsaid alles ei jääks … see tuleb ka maha võtta, kohe!“ „Mmm … 1x on küll vähe, aga asi seegi, aga 0x, seda küll ei tahaks kohe mette!?“ „Tahad, gangreeniga hauda minna? Tahad, et Maali sind Pärnamäel 2x nädalas külastaks, mhh?? Maha!“ 3 kuud möödas, Oskar komberdab Maali toel tohtri juurde. „No Oskar, mis mureks?“, küsib joviaalne tohtrihärra. „No vaata ise!“ hüüab vihane Maali ja tõmbab Oskari püksid rebadele - mõlemad reite siseküljed puhta sinised! „Oi pergele, assistendil oli vist siiski õigus, kui ta arvas, et su sinised aluspüksid annavad kõvasti värvi!“ |