12.02.1942 - 06.07.2024
Aleksander Simakov, meie Sass, oli teekaaslane, kes jättis endast igaühte meist sügava jälje - oma sõbralikkuse, põhimõttekindluse, põhjalikkuse, töötahte, loovuse, tõsimeelsuse, huumorimeele, tähelepanuga! Nende sõnade ja Sassi tegevuste mastaapsuse ilmestamiseks tsiteerigem siinkohal arhitekt Ülo Stööri tema III mälestuste raamatust:
"Ugala" hoone oli üldrahvalik ehitus, millel on omad kangelased, aga ka ohvrid. Kangelased olid "Ugala" teatri noor direktor Enn Kose ja ENSV ehitusminister Peeter Palu. Näitleja haridusega teatridirektorist sai lisaks ka ehituse varustaja ning kõige vajaliku organiseerija - ehitaja ehitas, aga muu oli tellija mure. TPI haridusega minister sõitis Viljandi, elas hotellis ja juhtis ehitustööde staapi. Seisis tellingutel, kiiver peas, ning kamandas ehitusmehi — olgu betoneerijad või kraanajuht.
Ohvriks aga tehti Aleksander Simakov, kes võeti maha Viljandi MEK-i juhataja ametist. Põhjuseks toodi, et teater ei saanud valmis ENSV aastapäevaks, 21. juuliks 1980, ning ehitustööd olid läinud poolteist miljoni rubla võrra kallimaks — ja läksid veelgi, enne kui teater valmis sai. Tundsin Simakovi aastast 1972, kui Viljandi KEK-i juhataja Edgar Lippur kutsus ta juhtima katlamaja ehitamist Männimäele. Simakov (s. 1942) oli pärit eesti-soome perekonnast Ingerimaalt, tema pere toodi sõja ajal Viljandi. Siin lõpetas ta keskkooli aastal 1960 ja astus TPI-sse, mille lõpetas 1965, ning suunati Balti Elektrijaama. Viljandis oli ta ainus soojusenergeetika insener, kes oli töötanud suurte kateldega. Temast sai KEK-i tehnikaosakonna juhataja aastal 1974, ning ta viidi juhtima Viljandi MEK-i aastal 1978.
Oli päikeseline päev septembris 1981; töötasin Viljandi Näidissovhoosi vanemarhitektina ning läksin Simakovi juurde kooskõlastama projekti, mis oli MEK-i plaanis. Kaunis sekretär Helmen Kütt, kes nende ridade kirjutamise ajal on minister, palus oodata ja pakkus tassi kohvi. Ajasime juttu, juhataja tööruumi uks läks prauhti lahti, ning välja marssis rida lipsudes ja ülikondades mehi, kes tõttasid sõnalausumata uksest välja ja trepist alla, istusid autodesse ja läinud nad olidki. "Kes need on, mis on juhtunud?" "Need on ministeeriumist," vastas sekretär.
Simakov võttis mind vastu ja ütles, et need mehed võtsid ta ametist maha. Viskas veel nalja, et täna tohib projekti kooskõlastada — käskkiri tuleb arvatavasti järgmisel päeval. Rääkis, et tema käest nõuti — ta peab näitama teatrihoone ehitustööde mahtu 250 tuhande rubla võrra suuremana kui need tegelikult olid, et ministeerium saaks kvartalipreemiat. (See preemia saadi Paide Piimakombinaadi ehitusel "õhku protsentueerides".) Simakov keeldus ja siis öeldi, et võtame kohalt maha. Hiljem rääkis, et algul ähvardati rangelt karistada, aga süüd tal ju polnud. Kuna oli lubatud maha võtta, siis otsustati sõna pidada. Ta vöeti maha 30.09.1981 ja viidi 15.10.1981 üle teise ministeeriumi alluvusse. Temast sai Gagarini-nimelise Sovhoostehnikumi Eksperimentaalse seakasvatuskombinaadi peainsener ehituse alal, ning hiljem direktori asetäitja ehituse alal.
