Arvo Ots 26.06.1931-09.01.2022   Saates viimasele teekonnale suure teadlase ja meie õpetaja professor Arvo Otsa, meenutame kokkupuuteid temaga. Kokku on professor Ots õppejõuna poole sajandi jooksul jaganud oma teadmisi enam kui tuhandele soojustehnika eriala üliõpilasele. Õppejõuna oli Arvo Ots väga nõudlik, kuid samal ajal heatahtlik tudengite suhtes. Oluliseks pidas ta, et meist saaksid oma eriala hästi tundvad insenerid. Pingelise õppejõu ja teadlase töö kõrval on professor Ots andnud välja kolm põhjalikku monograafiat soojustehnika põhialustest ja põlevkivi kasutamisest, mis on aluseks tulevaste inseneride õpetamisel. Meie kursuse esimene kokkupuude noore õppejõu Arvo Otsaga oli 6. septembril 1960. aastal kui ta alustas esmakursuastele eriala sissejuhatava loenguga „Energia tootmise tehnoloogia“. See oli nii temale õppejõuna ja meile rebastena esimeseks erialaseks loenguks instituudis. Auditooriumisse astus noor reibas õppejõud ja pärast tutvustamist oli loengu avalauseks „See aine annab ettekujutuse probleemidest, millega me hakkame tegelema“. Ja sealt saime me oma suuna inseneriõpinguteks. Järgmistel kursustel oli dotsent Arvo Ots meile õppejõuks termodünaamika ja erialaainete kursustel. Tihe side säilis professor Arvo Otsal meie kursusega pärast instituudi lõpetamist kogu inseneritee jooksul. Kursusest kujunes sõpruskond OAS-65. Kõik meie lõpetajad olid saanud suurepärase inseneri ettevalmistuse ja töötasid soojusenergeetikutena, kuni neist tublimad edutati direktoriks. Professor oli sage külaline meie igaaastastel kokkusaamistel, kus peojuttude kõrval olid teemaks erialased probleemid. Meelde on jäänud professori vestlused soojustehnika instituudi tegemistest, põlevkivi tolmpõletusest ja õli tootmise tehnoloogiast, entroopiast ning teistel huvitavatel teemadel. Ta pidas väga oluliseks, et me oleksime heade tehniliste teadmistega end pidevalt täiendavad insenerid. Professori laia huvideringi iseloomustas ka see, et oleme temaga kohtunud Soojustehnika Inseneride Seltsi välisreisidel ja vestlusõhtutel, samuti ka kontserdisaalis, orienteerumisrajal ja Tartu suusamaratonil. Professori heatahtlikul taganttõukamisel oleme välja andnud kaks raamatut OAS-65 inseneriteest. Eriti hea meel on, et ka teise raamatu jõudsime professorile üle anda tema 90-ndal juubelil. See jäigi viimaseks kohtumiseks professoriga. Ka siis olid peojuttude kõrval teemaks meid kõiki huvitavad erialased inseneeria teemad nagu põlevkivi kasutamine ja CO2. Professor oli igati heas vormis ja optimistlik ning valmis osalema meie OAS-65 järjekordsel kokkusaamisel. Kahjuks saame me sedapuhku kokku juba ilma professorita. Kuid viimasest kohtumisest jääb meile hea mälestus temast kui elurõõmsast ja optimistlikust professorist.